Saabas

Ettore Guatelli muuseum on koduks saapale, mida on kunagi kandnud noor talunik. Sellesse on põimitud palju lugusid. Saabas jutustab meile lugematutest kordadest, kui seda kanti, kui seda lapiti ja parandati, et talunik saaks oma põldudel tööd teha, sellest, kuidas keegi kollektsionäär selle pööningult leidis ja Ettore Guatelli muuseumi tõi, ning sellest, kuidas selle avastasid kaks Rooma fotograafi ning pildistasid seda plakati jaoks, millel see reisis kogu maailmas ja kuulutas Guatelli algatusest luua muuseum esemetele, mille on valmistanud osavad käsitöömeistrid külades, kus ei lastud mitte millelgi raisku minna.

Ettore Guatelli muuseumi saabas suunab meid mitmetele mõttekäikudele. Esimesena võiks ehk vaadata Emilia piirkonnast kaugemale, maaelule ja -tööle Euroopas ja kogu maailmas. Kes teab, kui palju saapaid on ajaloo jooksul parandatud, kui paljud on saanud uued tallad, et nad lõpuni ära kanda ja käia kes teab milliseid teid. Tänapäeval võib saabas ka sümboliseerida sammu, mis tuleb astuda, et ületada piire, rajada ühiseid teid ja lasta end vabadusest tiivustada.

1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema kogu märkimisväärselt, põimudes 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.

1994. aastal avaldas Ettore Guatelli teadusajakirja Ossimori viiendas numbris essee pealkirjaga „Prügi muuseumis“. Selles käsitles ta aktuaalset prügiteemat, millest oli juba saamas hädaolukord, ning rõhutas vajadust mõtiskleda prügi ja äravisatud asjade olemuse üle ning veelgi enam selle üle, kuidas neid taaskasutada ja ringlusse võtta. Tema arvates seisneb prügis ja eriti prügi kõrvaldamises võti, kuidas saavutada tõeline demokraatia.